Venemaa kunsti ajalugu

Venemaa kunstiajaloolase ja kirjaniku Viktor Aleksandrovitš Nikolskõi (1875–1934) saatus oli keeruline. Kunstiteadlane sukeldus vanavenemere dekoratiivses maailma, V.I. Surikovi maalikunsti, P.P. Končalovskõi ja A.V. Kuprini loomingusse. V.A. Nikolskõi kahetine teos Venemaa kunstist plaaniti välja anda ühes parimas trükikojas I.D. Sütina 1915. aastal. Kuid isegi kui autor suutis oma käsikirja lõpetada, kui Esimese maailmasõja tuli juba kogu maailmas levis, ei suutnud vene kirjastajad seda täielikult välja anda. 1917. aasta revolutsioon seadis oma prioriteedid. V.N. Nikolskõi ei saanud uue võimu toetajaks, ta pandi Butõrkasse, seejärel saadeti Siberisse ja hiljem asustati Saratovi. 1921. aasta Berliini väljaande eessõnas kirjutas kunstiteadlane P.P. Muratov: "Venemaa, isegi see neljas, piinades sündiv, tööstuslik Venemaa, ei ole Ameerika. Ja meie, venelased, ? ei ole inimesed ilma minevikuta. Meie kunstide vanus on mõõtmatu, ja väga iidsete loomingute vaim hõljub meie iidse maa kohal. Venemaa kunsti ajalugu, mis on Euroopale tundmatu ja siiani meile endile vähe tuntud, kujutab meid ustavateks Bütsantsi pärijateks, igaveseks Läänes kadunud hellenismi joonte hoidjateks, muinasjutuliste aarete valitsejateks, mis peituvad meie maapinnas ja ilmnevad läbi aegade rahvakunstis. Sulgedes selle väikese raamatu, hüüame seaduslikult uhkusega: barbari non sumus!"