Satu

Vladimir Sorokin on kirjutanud uue kõneühenduse – metsiku, lummava ja halastamatu.

Romaanis «Satu» tärkab tumedates postapokalüptilistes Venemaades, kus prügi väljad saavad lootuse aladeks ja teekond prügimäele on tee pühalikule muutumisele. Maailm katastroofi järel on muinasjutuliselt absurden, kuid selle panoptikumist tõusevad igavesed tähendused: surm ja taassünni, usk ja meeleheide, lagunemine ja uus utoopia. Sorokin juhatab lugejat läbi puhastava absurdi: õuduslikust lagunemise proosast armu välgatuseni. «Satu» on uus eepos vene teadlikkusest: pattune ja hele, alandatud ja unistav.

Autor konstrueerib jälle tulevikku allegorilisena öömares, kuid annab lugejale ka võimaluse – õudse, kuid ainsa võimaliku.