Idioot (illustratsioonidega Dementi Šmarinovi poolt)

«Idioot» (1868) sai teiseks teoseks «suure viieköitelise" hulgas: nii nimetatakse viit Dostoevski suurimat romaani, mille seas on «Kuritegu ja karistus» (1866), «Demonid» (1872), «Nooruk» (1875) ja «Vennad Karamazovid» (1880). «Idiooti» valmis Fedor Mihhailovitš välismaal, Euroopas: seal lootis kirjanik, kes kannatas epilepsiahoogude all, oma tervist parandada ja lisaks pääseda võlausaldajatest. Töö käsikirjaga kestis kaua; mõnikord jäi autor kirjutatuga nii rahule, et hävitas juba valmis osad tekstist ja hakkas neid uuesti kirjutama. Lõpuks mõtles kirjanik «kujundada positiivselt kaunist inimest». Valminud kuvand prints Miškini kehastab Charles Dickensi Pickwicki ja Miguel de Cervantese Don Quijote jooni. Suuremeelne, naiivne, refleksioone kalduv Miškini näib olema ebasobiv tähtsate, tõsiste ja samas sageli täiesti ebaeetiliste inimeste seas. Dostoevski kaasajastikud kritiseerisid «Idiooti», kuid romaani hindasid järgmised põlvkonnad. Tänapäeval tõlgitakse «Idiooti» erinevatesse maailma keeltesse, see trükitakse korduvate tiraazhidega ja esitatakse teatri lavadel. Käesolevas väljaandes kaunistavad romaani teksti Väärika isiku illustratsioonid Nõukogude ja Vene kunstnik Dementi Aleksejevitš Šmarinovilt (1907–1999).

Fedor Mihhailovitš Dostoevski (1821–1881) sündis Moskvas suure arsti peres. Kodus õpetati lastele armastust kirjanduse vastu: korraldati õhtuseid lugemisi, räägiti muinasjutte, õpetati ladina keelt, prantsuse keelt ja vene kirjandust. Pärast ema surma määras isa vanemad poisid insenerikooli: Fedor lõpetas selle 1843. aastal, kuid huvi inseneritöö vastu ei tundnud ning eelistas kirjaniku teed. Tema debüütromaan «Vaesed inimesed» (1845) tõi autorile kuulsuse kui «uus Gogol». Aja jooksul sai Dostoevski laialdast tunnustust kirjanduslikes ringkondades ja sõlmis tutvusi paljude kultuuritegelastega. Temast räägiti raamatute tundjana, pehme ja tagasihoidliku inimesena ning tema proosat peeti originaalseks ja sügava psühhologiseeritusega. 1849. aastal arreteeriti kirjanik kui Petrašhevetši ringi liige ning mõisteti surma. Ettevalmistuste ajal, vahetult enne hukkamist, teavitati arreteerituid, et surmamõistmine vahetatakse sunnitööde vastu. Ootav surm avaldas Fedor Mihhailovitšile tugevat muljet. Seda oma elu episoodi kajastas ta hiljem oma loomingus, sealhulgas prints Miškini – oma romaani «Idioot» peaosalise – tungivas monoloogis.