Arhetüüp plastiliste kunstide valdkonnas: semiotiline analüüs

Antud monograafias on esmakordselt läbi viidud semiotiline analüüs (semanalüüs) arhetüübist mitteverbaalse keele valdkonnas plastiliste kunstide näitel, mis on alternatiiv psühholoogilise analüüsi (psühhoanalüüsi) meetodile, mille töötasid välja Sigmund Freud ja Carl Gustav Jung XIX sajandi lõpus – XX sajandi alguses. Termin "semanalüüs" tutvustas teaduslikku käibesse Julia Kristeva, et uurida tekstoloogia põhimõtteid verbaalses keeles.

Selles kontekstis käsitletakse arhetüüpi plastiliste kunstide valdkonnas, mis kuuluvad mitteverbaalse keele alla, esmakordselt mitte ainult psühhoanalüüsi, vaid ka semiotilise analüüsi seisukohalt, mis hõlmab eelkõige semantiko-metafoorilisi ja sümboolseid aspekte.

Arhetüübi teema plastiliste kunstide valdkonnas on fundamentaalse tähtsusega kunstikultuuri, projektikunsti erinevates objektiruumi valdkondades, kunstihariduse, arhitektuuri ja disaini hariduse kontekstis.

Kuna mõisted «arhetüüp» koosnevad kahest sõnast — «arhe» ja « tüüp», mis esindavad teatud sümbioosi, on esmakordselt analüüsitud igaüht neist eraldi, mida plastiliste kunstide valdkonnas seni ei ole tehtud, mis võimaldab mõista nende sünergeetilist efekti kogumina. Monograafias käsitletakse katset dekonstruktsiooni arhetüübist plastiliste kunstide valdkonnas ja igavese tagasipöördumise tendentsi.

Raamat on suunatud laiale lugejaskonnale, samuti õpetajatele, doktorantidele, arhitektuuri-, kunstitehnika- ja kunstikõrgkoolide üliõpilastele ning praktiseerivatele arhitektidele, disaineritele ja kunstnikele plastiliste kunstide valdkonnas.