Kuldne aeg detektiivromaanis andis meile hulgaliselt staarte nimesid. Selliste kirjanike teosed nagu Agatha Christie, Gilbert Chesterton, Earl Stanley Gardner, Rex Stout, arendasid ja täiendasid detektiivžanrit, nende romaanid, mis on ühemõtteliselt tunnustatud klassikaks, on ka tänapäeval lugejate seas armastatud ning on kvaliteedi etaloniks järgnevatele autori põlvkondadele, kes kirjutavad detektiivlugtud. Auväärne koht selles plejaadis kuulub õigustatult John Dickson Carrile (1906–1977) — virtuoossele meistrile, kes oskas teha „võimatute kuritegude” ideaalseid kompositsioone suletud ruumis. 1933. aastal tutvustas John Dickson Carr esmakordselt avalikkusele vabakutselist detektiivi dr Gideon Felli. Kangelase välimus oli eeldatavasti inspireeritud detektiivžanri teise korifee — Gilbert Chestertoni — näitusest, ja tema teenete tõttu detektiivžanris arvavad Carri loomingut hindavad inimesed, et neid on tõeliselt austusväärne. Nii kirjutas kirjanik Kingsley Amis oma essees „Minu lemmikud detektiivid”, et dr Fell on „üks kolmest suurimast Sherlock Holmesi järglasest”.
Käesolevasse kogumikku on koondatud kaksteist, neljateistkümnes ja viieteistkümnes romaan, kus hirmus dr Fell uurib, mis avaldatakse uutes tõlgetes: klassikaline „suletud ruumi saladus” „Asi lõpututes enesetappudes” (1941), „Surm muudab kõike” (1942) — haruldane romaan, kus autor, vastupidi, kõrvaldab selle tema loomingut defineeriva süžeerendi, ja „Kuni surm meid lahku ei aja” (1944) — romaan, mida Carr ise pidas üheks oma parimaks teoseks.
