Olgu, mis olgu

«Me ei vali, me lihtsalt käime ette määratud teed ja alati saavutame seda, kes me oleme».
Võib-olla ei teadnud Irene ja Georges, kes nad on, — nende armastus tekkis iseenesest Pariisi eeslinnas, inspireerituna Rudolf Valentino kujust ja Prantsuse vaikse filmi atmosfäärist, millel nad mõlemad töötasid: tema oli puusepp, tema õmbleja. Kuid tema tööst kasvas välja keeruline sõprus kahte rikkas Saint-Mori elaniku vahel, ja kõik kolm sõbrannat sünnitasid peaaegu samal ajal lapsi, ning kolme sõbranna nelja lapse saatused kudusid igaveseks Prantsusmaa ajaloo gobelääni. Arlena unistas inseneriks saamisest — ajal, mil naine-insener oli mõeldamatu ja igaüks, kellega ta oma plaane jagas, pidas oma kohustuseks sellest talle teada anda. Daniel unistas sõjaväe karjäärist. Kaksikud Marie ja Thomas, kunstnik ja poeet, tahtsid kunstiga tegeleda. Nende unistused täitusid kas või teistsugusel viisil — ja isegi surm ei lahutanud kedagi neist unistusest, kuid lahutas neid teineteisest siiski aastateks...
Oma debüütromaani «Kloonise hoolitsus» eest sai Prantsuse kirjanik ja stsenaariumi autor Jean-Michel Guenassia 2009. aastal Goncourt’i auhinna. «Olgu, mis olgu» — tema uus eepos, suurejooneline saaga Prantsusmaa ägeda aja taustal 1920–1960-ndatel. See tekst särab pimestavalt — sõda, armastus, hooletu usk, igavene vihkamine, kahetsused ja enesepetmine, katastroofid ja kaotatud võimalused, lootused ja taassünn. Ja kuigi kõigi kangelaste tee on ette määratud, jääb valik siiski neile.