Kuninganna Margot

Kaheksateistkümnenda sajandi teisel poolel käidi Prantsusmaal peaaegu pidevat sõda protestantide ja katoliiklaste vahel. Pärast Henry II surma sai uueks Prantsuse kuningaks tema poeg - viieteistaastane François II, kuid tegelikult hakkas riiki valitsema tema ema - katoliiklane Catherine de' Medici. Tema tütar Marguerite de Valois on Dumas' romaanis tuntud kui kuninganna Margot. Selle naise biograafia andis viljakale kirjanikule erakordse materjali. Püüdes tugevdada Valois’ suguvõsa võimu, hakkas Catherine de' Medici peaaegu alates tütre sünnist otsima talle kosilasi Euroopa kroonitud peredest. Kõige kasulikuma parteina pidas Catherine Jean d'Albret, Navarra kuninganna poega. See abielu oleks aidanud tal ühendada Bourbone ja Valois'd. Kuid noor Marguerite hakkas soodustama enda poole tähelepanu pööramist katoliiklastest liidri Henri de Guise’i... Nii hakkas toimuma sündmuste ahel, mis lõpuks viis protestantide hävitamiseni Varfolomeuse öö ajal. Marguerite de Valois viibis nende sündmuste keskmes, mis köitsid Dumas’ kujutlusvõimet. Selle tulemuseks avaldati 1845. aastal Pariisis tema kirjutatud romaan „Kuninganna Margot“. See sai esimeseks triloogias, mis oli pühendatud pikkadele kokkupõrgetele katoliiklaste ja protestantide vahel, mis raputasid Prantsusmaad Valois’ dünastia viimaste kuningate ajal. Varsti ilmusid triloogia teised ja kolmandad osad - romaanid „Countess de Monsoreau“ ja „Kakskümmend viis“.