Kometide jälgimine

TAILER:
Elu — on jama. Pole mõtet teeselda, et see pole nii.
Muud moodi, miks elu teeb minust gei, annab mulle pere, kes vihkab mind selle pärast, kes ma
olen, ja viskab mind linna, kus nad eelistaksid, et «minu sarnased» kuhugi saadetaks?
Ja siis otsustab, et mu poiss-sõber peab surema?
Või võib-olla on viimane — minu süü…
Asi on selles, et elu — on jama. Kõik selles — on jama.
Aga jah, nüüd olen ma siin kinni ja valan oma hinge oma vaenlasele — Eidanile.
EIDAN:
Teate mis? Mõnikord teeb elu haiget. Nagu praegu.
Ma igatsen oma sõpra ja ei saa aru, miks ta pidi surema. Aga mingi osa
minust teab: praegu vaatab ta mind tähtedest ja tahab, et ma jälle naerataksin. Olgu see
siis vale naeratus — see on ikkagi midagi.
Kõige hullumoodne on see, et ma ei oleks kunagi arvanud, et Tyler räägib minuga jälle. Aga siin ma olen ja
üritan aidata tal toime tulla sama valuga, mida tunnen ise.
Ma sooviksin vaid teada, miks ta mind nii väga vihkab.

Jordon Green kirjutab kaotusest ilma melodraamata ja valmis lohutusteta. Tema kangelased toimetavad valuga ja süütunde erinevalt, seetõttu areneb nende vaheline suhe keeruliselt. Autor ei püüa veenda lugejat, et uus armastus suudab koheselt muuta inimest või vabastada teda minevikust. Just see ausus teeb romaani emotsionaalselt veenvaks.
Green ei kiirusta kangelastega ja ei lihtsusta nende tundeid. Lähenemine toimub läbi kahtluste, vigade ja katsete kuulata üksteist, samas kui romantiline joon ei varjuta igaühe isiklikku lugu. Kõikide tõsiste teemade juures säilitab raamat helge intonatsiooni ja jätab ruumi lootusele. «Kometide jälgimine» meeldib lugejatele, kes hindavad siiraid lugusid, usutavaid emotsioone ja romantikat ilma liigse sentimentaalsuseta.