Punane lips, must mets

Juuni 1975. Pionerilaager kaugete Karpaatide metsades. Pärast õhtust kontrolli kaovad kolm poissi. Asjad on paigas, voodid puutumatud, justkui oleksid nad minutiks väljunud ja tagasi ei tulnud. Laager on suletud, kaitstud, kõrgete ametikohtade vanemate lastele, ja seetõttu palub juhtkond ühte: ilma mühinata. Kuid mida enam nad nõuavad, seda selgemini paisub välja vale. Moskvast saabub operatiivgrupi koosseisus uurija Tumanovski. Ta näeb kohe: direktor muretseb mitte laste pärast, vaid oma karjääri pärast, aga laagris ei ole peamine tegelane sugugi tema. Peamine on vanem matkamise juht Nikifor Guz, hüüdnimega Džon: ümmargused prillid, läbipaistmatu nägu ja võim, mis põhineb mitte ametikohal, vaid hirmul ja allumise harjumusel. Ekspert Graiva tunneb, kuidas tema mälu sügavustest kaugelt minevikust kerkib kummaline poiss, kes sarnaneb väga sellele matka juhile. Ta ei ole kindel, et see tõepoolest on tema, aga teada ei saa ta seda. Koidikul leitakse Nikifor puu otsas otse metsas riputatuna. Vaatamata - enesetapp. Kuid ekspertiis näitab: teda rippus juba surnuna. Tumanovski mõistab: laste kadumine ja Džoni surm on seotud ühe saladusega, mille täiskasvanud peidavad liiga hoolsalt. Küsimus on selles, millega on inimesed valmis maksma, et keegi ei saaks kunagi tõde teada.