Tere tulemast mitte kuhugi

«Tere tulemast mitte kuhugi» — psühholoogiline triller vägivallast, süüst ja elust, mis on muutunud talumatuks põgenemise kohta. Adiva Geffeni raamatus kujutatakse kaasaegset Iisraeli mitte kui postkaarti, vaid kui murede, teede, ajutiste varjupaikade ja haruldaste tugipunktide ruumi. Üks selline punkt — Jeruham, pisike linnake kõrbes, kuhu kogunevad inimesed raskete minevikega ja lootusega vähemalt korraks leevendust leida. Siin on olulised mitte välimised efektid, vaid tegelaste sisemine seisund: hirm, isolatsioon, häbi, vajadus aktsepteerimise järele ja katse jälle tunda maapinda jalgade all.

Ruth lahkub mehest, kes kontrollis iga tema sammu ja muutis abielu karistuste süsteemiks. Ta vahetab ühte varjupaika teise vastu ja püüab mitte lasta end leida, kuni tee viib ta Jeruhami. Samal ajal Uri põgeneb oma purunenud elust: teda jälitavad süütunne, kaotus ja perekondlike suhete lagunemine. Nende read kulgevad kõrvuti, kuid ei kordu: üks ehitatakse kuritarvitamisest pääsemise ümber, teine — katse elada isikliku katastroofi järel. Selle taustal muutub väike kõrblinn koht, kus saab mitte ainult varjuda, vaid ka testida, kas on võimalik endale tagasi tulla.

• Ruth — naine, kes näiliselt elas külluses, kuid sees oli ta juba ammu lõksus. Tema põgenemine ei ole meeleheite žest ühe päeva jooksul, vaid raske tee, mis viib läbi hirmu, sõltuvuse ja allumise harjumuse.
• Shuka — edukas oftalmoloog ja Ruthi abikaasa. Häid välimusi peidab endas range kontroll ja vägivald, millest põgenemine algab.
• Uri — mees, kelle on murdnud süütunne pärast poja surma, abikaasa truudusetust ja harjumuspärase elu kokkuvarisemist. Tema tee Jeruhami ei ole seotud jälitamisega, vaid katsega toime tulla kaotusega ja leida tugipunkt.

Romaan sobib lugejatele, kellele on tähtis psühholoogiline proosa, peredraama ja pingeline süžee ilma liigse sensatsioonita. Iisraeli konteksti ja tähelepanu antakse tegelaste sisemaailmale, seetõttu võib seda seada samasse ritta Dina Rubina raamatute kõrval, teema kohta trauma ja koduvägivalla — proosaga, kus peamine ei ole uurimine, vaid ellujäämise hind. Tekstis koonduvad kokku mitmed tugevad teemad: kuritarvitamine, süütunne, kaotus, häbi, õigus uuele algusele ja kogukonna roll, mis aitab inimesel oma minevikus mitte kaduda.

Toimingud toimuvad kaasaegses Iisraelis, seetõttu ei ole tegevuskoht siin lihtsalt taust, vaid olulise osa lugu: teed, varjupaigad ja kõrbe Jeruham mõjutavad rütmi ja olukorra tajumist. Jutustus põhineb kahel paralleelsel süžeel. Tekstis esinevad rasked teemad: koduvägivald, psühholoogiline kuritarvitamine, lapse surm, truudusetus, peredraama. Samas ei nõua lugemine erilisi teadmisi: rõhk on emotsoonaalsel usaldusväärsusel, dünaamilisusel ja tegelaste kogemustel.