Don Juan'i õpetus. Erakordne reaalsus

Carlos Castaneda — üks kuulsamaid, kultuslikke autoreid XX sajandi teises pooles. Tema esimene raamat — see pole veel „päris“ Castaneda. Noorel antropoloogil pole veel võimalik omaks võtta oma õpetaja don Juan'i maagilist maailma ja ta püüab kirjutada „teaduslikku ülevaadet“ tema ümber toimuvatest uskumatutest sündmustest.
Antropoloogia kogukond võtab „Don Juan'i õpetuse“ vastu teadustööna. Carlos saab magistrikraadi ja püüab igaveseks põgeneda indiaanlaste maagiate reaalsusest, mis osutub ohtlikuks tavapärase tajumise süsteemile. Kuid Jõud otsustab teisiti: kahe aasta pärast naasis ta — ja algas uus õppeperiood. „Erakordne reaalsus“, nagu ka esimene raamat, on kirjeldus kogemusest, mida ta veel ei mõista.
Kuulake nõu: et paremini mõista Tolteekide õpetust, alustage tutvust kolmandast raamatust — „Reis Ixtlani“, ja alles seejärel pöörduge tagasi esimestesse kahte, sest oleks liiga kurb, ühelt poolt, kartma ebatäpset Kirjeldust Teest ja heitma selle kõrvale, teiselt poolt — mitte tutvuma nende tähtsate põhimõtetega, mis sattusid just esimestesse kahte raamatutesse.
Ja pidage meeles, et isegi kui te hakkate lugema 11 Castaneda raamatut lihtsalt kui põnevaid maagilisi lugusid, peades neid puhtaks väljamõtlemiseks, ei vaata te enam kunagi maailma endiste silmadega.

Tsitaadid
„Tee ilma südameeta ei ole kunagi rõõmus. Juba sellega, et sellele välja minna, tuleb kõvasti tööd teha. Vastupidiselt, tee, millel on süda, on alati kerge; et seda armastada, ei ole vaja erilisi pingutusi.“
„Inimestele vihastamine tähendab pidada nende tegusid millekski oluliseks. On äärmiselt vajalik sellisest tunnetest vabaneda. Inimeste teod ei saa olla nii olulised, et heita kõrvale ainus eluliselt tähtis alternatiiv: meie lõpmatuse kohtumised.“
„Sõdalaseks olemine on kõige tõhusam viis elada. Sõdalane kahtleb ja mõtleb enne otsuse tegemist. Kuid kui otsus on tehtud, tegutseb ta, mitte tähelepanu hajutades kahtlatele, kartustele ja kõhklustele. Ees on veel miljoneid otsuseid, igaüht ootab oma aega. See on sõdalase tee.“
„See, kes on kord kartuse ületanud, on vabastatud sellest kuni oma päevade lõpuni, sest kartuse asemele tuleb selgus, mis hajutab hirmu. Selleks ajaks teab inimene kõiki oma soove ja teab, mida nendega teha; ta võib avastada uusi asju või astuda uusi samme õpetuses, ja kõik tema teod on terava selguse läbistatud. Inimene tunneb, et tema jaoks ei ole müsteeriume.“
„Inimene läheb teadmiste poole nii nagu sõda — täielikult ärkvel, hirmu, aukartuse ja tingimusteta otsuse täis. Iga kõrvalekalle sellest reeglist on saatuslik viga, ja see, kes selle teeb, elab kindlasti selle päevani, mil kahetseb. Ainult need, kes täidavad neid tingimusi, on eksimuste eest kaitstud, millega tuleb maksta; ainult nende tingimustega ei toimi nad arvamisi. Kui selline inimene kannatab ka kaotuse, siis kaotab ta ainult lahingu, ja sellest ei tasu liiga kahetseda.