Patatu ja Kuluri

Kevadel kahel tähelepanematul linnul, kes elavad kõrgel kaljus, sündis linnupoeg — Patatu. Ta sööb hästi, magab sügavalt, tema sulgedest üks on kaunim kui teine, silmad säravad, — kuid miks Patatu ei laula. Ühel päeval tutvustas ta end ümmarguse kurva rämpstoiduga Kuluriga. Nii sai Patatust parim sõber ja Kulurist — tähendus. Lugu ebatavalistest sõpradest, armastuse jõust ja enda hääle otsimisest — see on see maagiline muinasjutt.