Kummitus

Alana ei tea, kes ta on ja mida ta temalt tahab. Ta jälgib teda, käib nagu nähtamatu vari tema sabas ja jätab tema ukse ette ümbrikke tema fotodega. Alana mõistab, et stalker mängib temaga, lõbutseb nagu mänguasjaga, ja ta kardab teda, kuid soovib sellegipoolest tema maski eemaldada ja silmast silma kohtuda.
Sebastianile on antud selle elus jahimehe roll. Ainult võõra veri värvib tema must-valget eksisteerimist. Kuid varem või hiljem kõik tüütab. Talle hakkab igav võõraid elusid võtta.
Alana välimus oleks pidanud sulama, kustuma Sebastianile mälust, kuid tema silmad, keha keel… Ta meenutab talle elust purustatud nukku, oskuslikult liimitud klaasi vaasi teravate väljatulnud kohtade ja pragudega. Puuduta – ja lõikad käe veriseks, aga veri – on tema lemmik nektar. Sebastianile piisab murdeosast, et mõista – Alana on sama nagu tema. Nüüd on ta tema uus muusa. Ta kavatseb võtta tema hinge.