Omatoa tuba

Mõnikord ei ole kirjanduse muutmiseks vaja romaani kirjutada – piisab lihtsalt õige küsimuse esitamisest. Virginia Woolfi jaoks kõlab see nii: miks ei olnud naistel peaaegu üldse võimalust kirjutada? Ja mis on tegelikult vajalik, et nende hääl, mida lõpuks kuuldakse?
Oma essees "Omatoa tuba" mõtiskleb Virginia Woolf selle üle, kuidas on korraldatud maailm, kus mõned kirjutavad – ja teistel pole isegi võimalust enesearenguks. Ta jõuab lihtsa ja täpse järelduseni: loomiseks on vaja mitte ainult andeid ja inspiratsiooni, vaid ka alusolusid – raha ja oma ruumi.
1929. aastal avaldatud see essee sai üheks võtmetekstiks naiskirjutamisest – ja seda loetakse endiselt väga kaasaegseks väidmiseks vabaduse, loovuse ja õiguse kohta oma häälele.
Woolf on üks 20. sajandi modernistlikest kirjanduse peategelastest, kirjanik ja kirjanduskriitik, kelle tekstid on tõlgitud enam kui viiekümnesse keelde.
Kogusse on lisatud ka tekstid "Jane Austen", "Valusalt õhuke hing" ja teised – mõtisklused kirjandusest, kirjutamisest ja sellest, kuidas autori tundlikkus sünnib.