Psühholoog nähtamatule. Ausad tunnistused

"Abikaasa petab, laps ei kuula, vanemad ei saa aru, kardan vanadust, ei jaksa end leida... mida teha?" - küsijate näod on nähtamatud, nende hääled ei ole kuuldavad, küsimusi ei saa küsida ja vastuseid loevad tuhanded tundmatud inimesed. Kas on sellises olukorras võimalik täpselt vastata, veel liita vastusesse konkreetne praktiline tähendus? Üks tuntumaid vene psühholooge Jekaterina Mihhajlova ütleb, et ajakirja Psychologies lugejate kirjad, millele tal on olnud au vastata kümne aasta jooksul, on tema mälestustes kõige raskem "kvest". "Kallile toimetusele" saadetud kirja seest on keeruline eristada elavat inimest - veelgi raskem on vältida šabloone ja valmis retsepte vastustes. Mihhajlova jaoks on need kirjad, "nii elavad ja nii segaduses", - peegeldus ühiskondlikest protsessidest. Inimesed kirjutavad sellest, kuidas nad kujutavad ette maailma, milles nad elavad. Psühholoogist saab kaja, sõnumi tõlk, mida tuleb dešifreerida - nii, et lugejad tunneksid oma omas teises ja näeksid, et isegi kõige raskemast kogemusest...