Nutun valgus ja teised elulood

Šefneri fantastilises köites, mille andis välja kirjastus Azbuka kahel väljaandel, märgiti, et šefneri kirja alus on tavalise imesöö. Tavaline ime, jah. Loomulikult on need tagasihoidlikud geeniused, šefneri novellide ja juttude kangelased, kelle jaoks ime ei ole sugugi ime, - no tehti, no mõeldi välja, tehti korda, ja edasi läks iseenesest: peamine, et see ime tooks vähemalt kellelegi rõõmu. Või kasu. Või muudaks maailma heade inimeste heaolu nimel. Mida elus juhtub harva, peaaegu kunagi.
Sel raamatul on ime teistsugune. Mitte selles "tehti, mõeldi välja, tehti korda". Pealkirjaga "Nutun valgus", sisenedes peamise teose kaudu... ei, pigem kangelase tunnistuses, kes on elus kannatanud nii palju, et Jumal hoidku, et keegi sellist proovid kogeb... - see raamat räägib elus mõtte ja nendest keerulistest teedest, mida inimene läbib, et lõpuks aru saada, miks ta on elus ja milleks. Sõda, rasked eelselukesed aastad, unistused, lootused, soovid, Hegeli võrgu kaudu ajaloo toimimisest, - nendes lihtsates juttudes, mis on kogutud ühe kaane alla, avatakse meile inimese elu, tunnistaja, kaasosaline, lõpuks vestluspartner, kui inimene räägib ajaga ühel ja samal keelel, - ja see on elu tegelikult, tugev, nagu vein, mis ei uimastab, vaid kutsub.
Kuidas "Võlgu elamise majas" on kogu šefneri fantastika (ja pigem kaasaegne muinasjutt), nii sisaldab see tõeline kogu tema realistlikest tekstidest, sealhulgas autobiograafilist ainest, sõjaväepäevikuid ja aastakümneid väljaandmata teoseid.