Kunst, mida enam pole

Noorusena katkestas Isroël-Ješua Singer (1893-1943), rabinite poeg ja lapselaps, nagu paljud tema põlvkonnast, sideme traditsioonilise maailmaga ning pärast pikki eksirännakute ja raske töö aastaid saavutas ta kirjandusliku kutse, saades üheks 1920.-1930. aastate populaarsemaks ilukirjanikuks jidiši keeles. Teise maailmasõja ajal hakkas I.-I. Singer otsima teid oma mineviku leppimiseks. Mida rohkem kohutavaid kuulujutte Poola juutide saatuse kohta USAsse jõudis, seda tugevamalt tundis ta igatsust kaotatud lapsepõlve maailma järele. 1943. aastal hakkas Singer kirjutama mälestusi "Kunst, mida enam pole". Kuid siiski, vaevalt alanud töö katkestas kirjaniku äkiline surm. Suuremad, kuid siiski vähemtähtsad katkendid avaldati alles pärast kirjaniku surma.
Singeri mälestused ei ole mitte ainult põnev ja meisterlikult kirjutatud elu kujutamine traditsioonilises väikeses linnas. Nüüd, kui I.-I. Singeri teosed hakkasid ükshaaval ilmuma tõlgetes vene keelde, leiab lugeja neist mälestustest lahti seletatud isekommentaari ühe 20. sajandi kõige huvitavama juudi ilukirjaniku teoste kohta.