Piinav armastus ja meeleheitlik kirg Saint-Exupéry

Antoine de Saint-Exupéry viibis pidevalt armastuse otsinguil - maagilise, valgusküllase, sugulasi ühendava tunde otsinguil. Ilma armastuseta tundis ta end selles maailmas kitsas ja kurva, tühjuse, ahnuse, rumaluse keskel. Armastus tõstis ta maapinnast kõrgemale - peaaegu nagu lend? - teravdas vaimset nägemist, süvendas intuitsiooni ja hinge tundlikkust. Ühe korra kogedes vastuseta armastust, oli Antoine tunnete suhtes ettevaatlik. Ta otsis naist tõsisteks suheteks, soovides luua temaga tugeva pere. Ja selline naine leiti, tema nimi oli Consuelo Gómez Carrillo.
Alguses olid nende suhted vabad ja mõlemad lubasid endale reetmisi. Kuid peagi ei suutnud Antoine ning siis ka Consuelo taluda kadeduse piinu ja otsustati lõpetada vabameelne elu. Tõeline armastuse tunne seostas Antoine'i ja Consuelot ning keegi nende sõpradest ei suutnud seda vaidlustada. Sest ainult armastav mees võis kirjutada: "Kui ma näen kauguses tulede sähvimist, siis tean, et see kutsub mind mu Consuelo".