Hommikud on siin vaiksed

Mai 1942. Pea kohal on selge taevas, soe tuul mängib juustega ja tundub, et kogu elu on ees! Kuid noorte tüdrukute seljas on pitsilise kleidi asemel sõjaväe vorm, kingade asemel on karmid saapad ning kooli valssi helid on asendatud zeniti mürsudega. Käib armutu ja karm sõda, millel pole midagi pistmist õrnas noorte tüdrukute unistustega. Kuid maailmas pole midagi tugevamat kui naise süda, mis püüab kaitsta oma lähedasi ja armastatud. Tema ees kummardub isegi surm…

Boris Vasilyevi sõjaväe proosa on pühendatud meie riigi kangelaste julgusele ja vaprusele. Nende teod jäävad igaveseks meie mällu.