Lina

Õitsev lina nautis suvepäikest ja uhkustas oma ilu üle. Vanad sõlmekad postid aia ääres ütlesid talle, et elu ei ole alati nii muretu ja varsti on tema laulule lõpp, kuid lina ei tahtnud sellesse uskuda ja oli õnnelik. Ühel päeval korjati ta üles — ja mida ta iganes pidigi hiljem kogema! Lina koges, et ta oli nii uue rõivana, määrdunud riidina, õhukese valge paberina kui ka kütteks ahjus, kuid ta ei olnud masenduses — sest iga kord teadis ta, et toob kasu, ja mis kõige tähtsam — ta mõistis, et laul ei lõpe kunagi…