Faust

Kogu raamatut saate vaadata elektroonilisel kujul SZKEO veebisaidil oleva lingi kaudu. Kingitus illustreeritud väljaanne on trükitud kodumaisele mattkattega paberile, millel on captaliga sama värvi järjehoidja. Kuulus filosoofiline draama “Faust”, ühe suurima saksa poeedi Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) peateos, avaldatakse selles väljaandes Boriss Leonidovitš Pasternaki tõlkes. Väljaande lõpus on mitu versiooni tema laulude ja luuletuste tõlgetest. Raamatut kaunistavad parimate saksa kunstnike illustratsioonid Goethe kogutud teoste jaoks, mis ilmusid 1882. aastal, samuti seitseteist Eugene Delacroix' (1798–1863) litograafiat, mille ta valmis 1826. aastal Albert Stapferi Fausti tõlke tarvis. väljaandja Charles Motta.

Tragöödiat "Faust" peetakse õigustatult Johann Wolfgang von Goethe (1749-1832) kõige märkimisväärsemaks teoseks. Suur saksa luuletaja töötas selle filosoofilise draama kallal kogu oma loomingulise elu. Selle teine ​​osa ilmus 1832. aastal, pärast luuletaja surma. Goethe Faust on saanud maailmakirjanduse üheks originaalsemaks teoseks. Stiililise mitmekesisuse, tõstatatud universaalsete inimlike probleemide ulatuse ja sügavuse poolest võib seda luuletust võrrelda Dante “Jumaliku komöödiaga”. Samas on Goethe Faust üks saksa luule tippe. Seetõttu pole üllatav, et vaid paar aastat pärast Fausti täisteksti avaldamist hakati tragöödiat vene keelde tõlkima.

Luuletaja Eduard Ivanovitš Guber oli esimene, kes selle raske ülesande enda peale võttis. Ta töötas tõlke kallal viis aastat, kuid ilma selle avaldamiseks luba saamata hävitas käsikirja. Saanud sellest teada, sundis A. S. Puškin Guberit tõlke taastama. Ta aitas teda nõuga, parandas paljusid kohti ega võtnud teda vastu, kui luuletaja oma tõlke uut katkendit ei toonud. V. Belinsky märkis aga, et Huber moonutas Fausti, ei mõistnud ega andnud edasi selle vaimu. "Tema Goethe looming ei ole võimas ja tugev, läbi imbunud elust, mis õhkub isegi luule kõlades, vaid nõrgenenud ja habras," kirjutas kriitik ühes oma kirjas.

Hiljem tõlkis “Fausti” Afanasi Afanasjevitš Fet, kes püüdis säilitada originaali kõiki poeetilisi mõõtmeid. Samuti on olemas Valeri Jakovlevitš Brjusovi tõlge, milles on selgelt tunda sümboolika mõju. Fausti kallal töötasid ka teised luuletajad. Kriitikud usuvad, et Nikolai Aleksandrovitš Kholodkovski tõlge vastab kõige enam Goethe originaalteosele.

Vähem huvitav pole aga selles väljaandes avaldatud Boriss Leonidovitš Pasternaki “Fausti” tõlge. Paljude kriitikute arvates pole ükski teine ​​Fausti venekeelne tõlge võrreldav Pasternaki omaga poeetiliselt. Selle tekst mitte ainult ei reprodutseeri originaali kõigi dialoogide sügavat tähendust, vaid avab lugejale ka kogu originaalile omase poeetilise väljendusrikkuse rikkuse. B. A. Pasternaki tõlge kannab tema isikliku poeetilise stiili jälge, kuid see on eelis, mitte puudus, sest andeka luuletaja intonatsioon tõstab tema tõlke 19. sajandi tõlkijate värvitutest teostest kõrgemale. Mõned Holodkovskoto tekstifragmendid on täpsemad, kuid Pasternak suutis paremini edasi anda nii “Fausti” stilistika rikkust ja mitmekesisust kui ka Goethe suurteose sügavat ühtsust.