Aega pole

Kõik normaalsed inimesed kardavad surma: materialiste hirmutab olematus, idealiste - usaldusväärse garantii puudumine taevasse pääsemiseks. Mõnedel inimestel takistab surmahirm isegi elamist… Nagu õpetas Epikuur: „Ära karda surma: seni, kuni sa elad – seda ei ole, kui see tuleb, sind ei ole.” Peategelane ei ole tüüp, keda selline sofistika lohutab, kuid ta ei ole ka paanikasse sattuja. Siiski on ta juba sellises eas, kus surma lähedus paneb mõtlema sellele, mida ta elus saavutanud on ja mida ta endast maha jätab. Ta ei ole esimene, kes mõistab, et suures plaanis – mitte midagi… See lõhub kedagi, kuid toimub sündmusi, mis sundivad uut moodi vaatama nii oma lühikesele elule kui ka inimkonna tuhandetele aastatele.