Installatsiooni kunst

Viimase paarikümne aasta kunstis on installatsioon omandanud peamise kunstivormi tähenduse. Kuid nagu märgib Claire Bishop, «lai valik erinevusi teoste välimuses, sisus ja skaalas, mida täna selle nime all luuakse, ning vabadus selle termini kasutamisel muudavad selle peaaegu määratlematu tähendusega». Käesoleva raamatu ülesanne on korraldada see, näiliselt lõputu oma mitmekesisuses materjal. Tugiades konkreetsete tööde analüüsile, näitab autor, et kuna sellise kunsti tajumine nõuab publiku füüsilist kohalolekut teose sees, saab seda klassifitseerida vastavalt kogemuse tüübile, mida see vaatlejale pakub. Bishop jälgib installatsiooni juuri 1920ndate kunstivangardi seas, pöörab tähelepanu neoavangardile 1960-1970ndatel ja käsitleb kunstipraktikat XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses, selgitades samal ajal installatsiooni kunsti kontseptuaalseid aluseid.