Impressionistid. Päevikud ja kirjad

Prantsuse maalikunsti kõige säravam ja tähenduslikum nähtus XIX sajandi viimase kolmandiku jooksul oli impressionism. Selle liikumise esindajad, püüdes end seada vastandusse klassikalise kunstiga, otsisid omaenese teid ja loomise vorme. Uuenduslikkus ja ideed sellest suunast muutsid täielikult XIX ja XX sajandi kunstist arusaamise.
Impressionismi uurimise ajalugu on juba mitu sajandit vana. Raamat "Impressionismi arhiivid", mille koostas 1939. aastal tuntud Itaalia kunstiteadlane Lionello Venturi, on väärtuslike dokumentide kogumik - impressionistlikest kunstnikest saadetud kirjad Paul Durand-Ruelile - nende pidevale kaubanduspartnerile ja kaitsjale, kelle elulugu on samuti raamatus kajastatud. Kõige rohkem on kirju grupi peamistelt esindajatelt - Claude Monetilt, Auguste Renoirilt ja Camille Pissarrost. Regulaarne kirjavahetus algas 1880. aastate alguses ja kestis kuni kunstnike surmani. Need kirjad valgustavad mitmekesiseid kunstnike elu ja tegevuse külgi: arvamused kunsti üle, uute näituste ja teoste projektid, läbirääkimised kogujatega, suhted kunstnike vahel, kirjeldused uutest maastikest, mida nad külastasid uute motiivide otsingul, teated kodustest hädadest ja rõõmudest, kogenud materiaalsed raskused. Autorite särav individuaalsus väljendub kirjas väga selgelt: Renoiri elujõulisest rahust, Pissarro rahulikust delikaatsusest, Monet'i elavast temperamendist. Just selles elavas ja füüsilises koes, mis on kootud argielu sündmustest, tekib selge ja usaldusväärne pilt suurepäraste kunstnike elust ja loomeprotsessist, kes on käinud läbi raske tee uue kunsti nimel.