Inimene, kes suri seitse korda

«Inimene, kes suri seitse korda» — detektiiv fantastilise eeldusega ajasilmus, kus kuusteist aastat vana Hisataro Oba satub ikka ja jälle sama päeva sisse, samas kui tavaline peretraditsioon muutub surma ja vale vastu võitlemiseks. Yasuhiko Nishizawa ühendab siin klassikalise mõrvamõistatuse pingega suletud ringis: tegevus keskendub rikka vanaisa mõisale, sugulaste seas, kes on ammu vaenu tõttu pärandi pärast seotud. Selles loos on olulised mitte ainult tõendid, vaid ka aja konstruktsioon, kus iga vestlus, žest ja otsus võivad uue korduse korral saada teise tähenduse. Tulemuseks on jaapani detektiiv, kus peretüli, usaldamatus ja kalkulatsioon ei ole taust, vaid peamine jõud, mis viib sündmusi edasi.

Uue aasta pühade ajal koguneb perekond Reidzhiro Fugami majas, suure ja jõuka suguvõsa juhis. Kaks tema tütart on ammu raskes konkurentsis: igaüks tahab, et ettevõtte tulevik jääks tema pereliikme kätte. Pärast ühte kohtumist sureb vanaisa ja kangelase jaoks muutub see mitte üksikuks tragöödiaks, vaid korduvaks päevaks, kus tuleb uuesti jälgida vestlusi, kontrollida versioone ja mõista, kellele oli vanamehe surm kasulik. Mida kaugemale see uurimine edeneb, seda selgemaks muutub: majas on liiga palju solvumisi, varjatud kalkulatsioone ja kahtluse põhjuseid.

• Hisataro Oba — kuusteist aastat vana kangelane ja jutustaja, kes satub «ajadurisse» ja elab ühe päeva üheksa korda. Kordused annavad talle haruldase võimaluse märgata seda, mis tavaliselt mööda läheb, ja samm-sammult koguda kuriteo pilti.
• Reidzhiro Fugami — kangelase vanaisa, rikas perekonna juht ja üldise konflikti keskus. Tema positsioon, võim ja pärandi küsimus muudavad ta tegelaseks, kelle huvidest sõltuvad kõik sugulased.
• Kangelase ema ja tema õde — Reidzhiro tütred, kes on ammu vaenujalal peretootmise tuleviku pärast. Nende vastasseis seab tooni kõigile majas toimuvale.