Sellel päeval oli Anton Levakov lihtsalt läheduses ja aitas Julia Snegirevat. Ta arvas, et nüüd lähevad nad igaüks oma teed, kuid Julia otsustas teisiti. Tüdruk tundus nagu oleks peast (normaalne) : saatis sõnumeid õnnitlustega igaks puhuks, jagas oma kerget ja siirast naeratust. Esialgu võttis Anton selle tähelepanu iseenesestmõistetavana - meeldiv on, kui keegi hoolib, isegi kui see tundub pealetükkivana. Ja siis plahvatas tema kannatus. Igapäevased tähelepanunäidud hakkasid ärritama ning ta tabas end mõttest, et unistab ühest: las see tüütu kummardaja kaob, haihtub! Kolme aasta pärast täitus tema soov. Julia kadus silmapiirilt - enam ei tulnud sõnumeid, kõnesid. Vaikus. Vabadus! Kuid kergenduse asemel tunneb Anton, et midagi teravat ja pahatahtlikku kraabib seest iga kord, kui näeb Juliat koos teiste poistega. Tundub, et ta sai hoopis midagi muud, kui soovis. Või ehk ei mõistnud kunagi, mida tegelikult tahtis…
Bestsellers
Väljaandja „Eksmo“ soovitab
