Alandatud ja solvatud

Kriitikute poolt mõõdukalt vastu võetud raamat oli siiski Dostoevskile äärmiselt oluline: tema esimene teos, mis sai loodud pärast kaevandusest naasmist. Romaanist sai omamoodi sild varasemate ja hilisemate teoste vahel, ja paljusid tema teemasid ja kujundeid arendati edasi "suures viies raamatus".

Noor kirjanik saab šokeeritud tunnistajaks tragöödiale kondiitris, kuid ei aimagi, kui olulist rolli see tema saatuses mängib. Kõik tema mõtted on hõivatud Natasha Ikhmenova'ga – tüdrukuga, kelle ta on lubanud enda pruudiks. Kuid tema armub hertsog Valkovski pojasse, kelle vastu tema isa vaidlust juhib, ja põgeneb kodust.

Armastus, uhkus, alandus, andestamine – selles romaanis avastab Dostoevski esmakordselt need närvid, mis muudavad ta Vene kirjanduse peamiseks kirjanikuks.