Tere, Muusa! Kas sa tahad datlit?

"Kaasaegsete luuletajate seas seisab Sasha Tšernõi täiesti eraldi, uhkes, ükskõikses ja veidi põlgavas üksilduses. Sasha Tšernõi — üksi. Ja selles peitubki tema originaalse isiksuse ilu, ja seetõttu on tal veel mõned kummardajad ja kiidjad, kuid need kummardajad-sõbrad hindavad tõeliselt tema vaba, täpset ja kaunist sõna". Aleksandr Kuprin kirjutas need read üle saja aasta tagasi, mis kahjuks osaliselt peegeldavad endiselt reaalsust: Sasha Tšernõi luule ei ole lugejale nii hästi tuntud kui tähtede luuletajate luuletused Hõbedasel ajastul. Asi ei ole ainult tagasihoidlikes tiraazides — kirjastajad näivad kartvat tema sõnu: tema kibe Muusa — tapvalt kõva, tema hääl — siiras, sõna — halastamatu, kuid äärmiselt avatud on tema hing. Ja see haruldane kombinatsioon muudab Sasha Tšernõi satiirilise lyriika ja lüürilise satiiri unikaalseks nähtuseks vene luules 20. sajandi alguses.