Teeskleda paari oma vankumatu vaenlasega, et saada ideaalne pagaritöökoda, tundus olevat lihtne ülesanne. Kuni tuli armuda temasse.
Dominik Hardy on muidugi insener-arhitekt, kellel on hulgaliselt prestiižseid diplome ja auhindu, kuid küpsetamises ei jaga ta absoluutselt midagi. Ta ei armasta isegi suhkrut!
Seetõttu, kui mu lahkunud kasuisa testamendis kuulutas, et just Dominik pärib ookeanirannikul asuva kuurordi — kogu oma elu projekt — koos minu pagaritöökojaga, tõmbab ta ülastusega kulmu kortsu. Ja mul langeb lõug lahti, kui notar kuulutab välja veel ühe punkti: minu pagaritöökoja disain vajab meie vastastikku nõusolekut.
Kuid siis teeb Dominik ettepaneku, millest on võimatu keelduda. Ta annab mulle unistuste pagaritöökoja, kui ma nõustun viie kuu jooksul:
- teeselda paari;
- hirmutada oma endist, näidates sellele kirglikku armastust;
- avalikkuse ees naeratada talle ja vaadata nende tungivatesse rohelisse silma.
Võib-olla isegi suudelda.
Mitte midagi keerulist.
Aga vihkamise ja armastuse vahel on õhuke piir ja tundub, et olen teinud tohutu vea, sellest üle astudes.
