Kaksiknukk

Kui Una lõpuks uue kodu leiab, tundub, et elu on paika loksutud. Soojad naeratused võõraste vanemate näol, tohutu vana mõis mere ääres — justkui unenägu, kus saab peita end mineviku õuduste eest. Kõik tundub imelisena: mugavus, karussell keldris, sadu antiiknukke, oma tuba ja ingverikookide lõhn hommikuti. Kuid mida kauem Una elab «Kopperlindis», seda rohkem tunneb ta — selles majas on keegi olemas. Keegi — tema näo, hääle, mälestustega. Keegi, kes tahab tagasi tulla. Koju.