200 päeva elektri rongis. Sinna...

Siin, kallid kaaslased, on kõige õigem koht nagu filmis kirjutada sõna «Lõpp». Ja see on tõsi. No vähemalt tundub, et kõik on täpselt õige – viimane lehekülg ja seega on kõik juba loetud ja viimase lõiguni uuritud. Aga juhtub ka nii, et raamat, mille riiulilt kätte oled võtnud, huvitav lugeja seda pöörab ja igaks juhuks ka seda annotatsiooni uudishimulikult uurib. Aga mida seal huvitavat autor on kirjutanud? Ja siis ei olegi see enam «Lõpp», vaid hoopis kõige esimene tutvumine. Ja kuna see on nii, siis on täiesti kindel, et tuleb võtta ja algusest alustada. Ja siis saab igaüks teada, et staadionid võivad olla nurgelised, ja tee Peterburi on mitmekesine ning valiku tegemine – see ei ole sugugi sama lihtne kui üle põllu minek. Ja siis tutvub lugemine õige laudaistumise ja Aasia külalislahkusega. Ja sellest, kuidas koertel nende koerte elus mitte kergesti läheb, selline lugeja kindlasti kõik tõeliselt välja uurib. Ja kui ta on lugenud ja taas selle leheküljeni jõudnud, siis las ta juba ise otsustab, kas see on lõpp või mitte. Võib-olla on see just algus selleks, et millestki omaette meenutada ja kellegagi kõrval mälestusi ja tundeid jagada. Teie otsustada, mu sõbrad.