Amanda.
Ma olen ainus, kelle Kunstnik on ellu jätnud, ja see viga läheb talle maksma elu. Ta maksab iga mu keha armu, iga mu öise õudusunenäo eest. Kui teda ei hukkata, tulen ma tema järele ise ja lükkan noa tema musta südamesse. Kuid ta pääseb vanglast kaua enne hukkamist ja nüüd ei peatu ta enam. Sest ma ei ole lihtsalt tema viga, ma olen tema tööriist, tema omandus, tema ideaalne pilt. Ja ma ei pääse temast.
Lawrence.
Ma ei eksi kunagi, ja Amanda ei ole erand. Ta saab sellest aru, niipea kui ma loen neljani. Üks. Ta kuulub mulle hetkest, kui ma teda esmakordselt nägin. Kaks. Ma murran ta katki ja kogun ta uuesti: aeglaselt, meetodiliselt, erilise naudinguga. Kolm. Las ta karjub, vastandub, vihkab mind, aga me mõlemad teame, kuidas see kõik lõpeb. Ta roomab minu juurde ja palub, et ma jätkaksin. Neli. Ma olen tema Is Master, ja tema on minu kuulekas tööriist. Ja nii on alati.
