Oma tuba

Virginia Woolfi tekstid voolavad alati nagu teadvus: ilma selgete piirideta, mõtete, meenutuste ja tunnete keeristormidega. Woolf on modernismi ja "Bloomsbury ringi" keskne figuur, kes kirjutas ajast, mälestustest ja naistest. Tema proosa on samal ajal õhuke ja julge - ta uurib mitte väliseid, vaid sisemisi aspekte, mitte sündmusi, vaid seda, kuidas need inimteadvuses peegelduvad.

"Oma tuba" on essee, mis on muutunud naiste vabaduse ja intellekti manifestiks. Selle kirjutamise põhjuseks oli loeng naiste ja kirjanduse teemal, kuid Woolfi mõtisklustest kasvab välja mitte lihtsalt kirjanduslik kriitika, vaid sõltumatuse filosoofia. Kirjutamiseks, ütleb ta, on naisel vaja "oma tuba ja natuke raha" - sümbolid õigusest isiklikule ruumile ja võimalusest olla ise. Woolf mõtiskleb mineviku naisautorite saatusest, sellest, kuidas ühiskond on naisi hääletuks jätnud, ja sellest, mida on vaja, et see hääl taas kõlama hakkaks.