Ja meie metsad on vaiksed

Teed külasse, kus asuvad Väikesed Ozerki, oleks ammu rohule kasvanud, kui mitte kuuldus kohalikust tervendajast Daryast. Semjon on kindel: tervendaja ei saa ravida seda, millega linnadoktorid hakkama ei saanud, kuid tema lapsed peavad, ja ta nõustub ühe visiidi pärast. Kuid „vastuvõtt“ ei lähe plaani järgi ja nüüd otsustab Semjon jääda külasse. Aga miks ei ole sellega kohalike elanike seas rõõmu? Kõik hirmutavad metsas olevate huntidega...


Kuid Semjon ei karda hunte: ta on juba kohtunud oma elu kõige hirmsama asjaga - abikaasa surmaga. Või tundub talle ainult, et midagi hullemat ei saa olla?