Karistada ei saa. Armustada

Ületamatu koormus — ette kujutada, kuidas see on võimalik: eluaegne vangistus. Sool-Ileckis asuvas paranduskodus, mida rahvasuudab «Must delfiin», kannavad eluaegset vangistust isa ja poeg — peategelased uues loos Natalia Suhinina «Karistada ei saa. Armustada». On arvamus, et paljud «eluaegsed» kahetsevad siiralt, et surmanuhtlus kaotati. Lihtsam on kohe — ja lõpp, kui venitada aastaid kibedat vanglakoormust. Kunagi, kunagi, kunagi... Must sõna, nagu kuristik. Sellest pole põhja... Kambrites ei kustuta kunagi valgus. Päeva jooksul ei tohi istuda ega pikali heita voodisse. Kunagi ei ole vaba! Kas sellise eluga võib rahule jääda? Kas võib mitte soovida teistsugust?

Võib ainult alistuda ja mõista — sulle antakse aega kahetsuseks. Alistuda ja aktsepteerida igaveseid lukuaugusid ja igavest orjuses. Alandus on veres, igapäevases vanglavlesis, alandus — aktsepteerida kamber kui eluaegset korterit ja kohtumine lähedastega, keda nii armastad, — peamised kalendripühad...