Taev, kus elavad tähed

Formaalsetel põhjustel on Viktor Kolupajev – siberi ulmekirjandus, kui ulmekirjandust saab jagada territoriaalses mastaabis. Nagu keegi jagab seda näiteks Peterburi ja Moskva põlvkondadeks. Kuid see on kõik petlik. Tegelikult on ulmekirjandus – inimekonna universaalne aine, see on „väljas koolide ja süsteemide”, nagu kirjutas Pasternak Bloki kohta. Siiski pidas tomskilane end mitte päris ulmekirjanikuks. „Minu lugusid hakati nimetama ulmelisteks. Ma ei vastustanud, sest mind ei küsitud. Kui mind oleks küsitud, ei oleks ma ometi vastustanud, kuigi teadsin juba peaaegu, et midagi välja mõelda ei saa.”

„Midagi välja mõelda ei saa.” Tõepoolest, Kolupaevi ulme seisab kindlalt reaalsel maapinnal. Reaalses, mitte väljamõeldud. Kas tema tegelased reisivad rongiga Fomski ja Margradi vahel või kuulevad metsalaulu kaugel planeedil, kas nad kaunistavad jõulupuu teises galaktikas või elustavad ilusa armastuse tõttu elu tuimus maailmas. Kuid kogu oma realistliku väljamõeldamatuse juures on kirjanik varustanud enamik oma tegelasi imelise omadusega – nad näevad silmadega taevast, kus elavad tähed.