Hermetiline kogumik. Köide II. Raamatud 4-7

Kuulus seeria jätkub! "Hermetiline kogumik", ehk Collectanea Hermetica, koondati 20. sajandil William Wynn Westcott'i toimetamisel, et anda Kuldse Ida Ordu liikmetele põhjalik teadmiste kogu hermetismist, kabalast ja alkeemiast, valitud Westcott'i arvates sobivatest traktaatidest.

 Seeria "Hermetiline kogumik" teine köide sisaldab nelja raamatut.

 Raamat 4. - Aesch Mezareph, ehk Puhastav tuli: alkeemilis-kabalistlik traktaat, mis on võetud Kabbala Denudata Knorr von Rosenroth'ilt (1684). London: Teosoofia Seltsi Kirjastus, 1894. Tõlge Filaleti austajalt, 1714. Eessõna, märkmed ja selgitused: Sapere Aude (Westcott). «Esh-Metzaref» on ainulaadne kirjutis anonüümselt Itaalia autorilt 16.-17. sajandist, kirjutatud heebrea keeles, mis seob omavahel kabala ja alkeemia kategooriaid (Sefirot, Planeedid ja Metallid). Traktaadis on toodud seitsme planeedi numbrilised ruudud ja selgitatud, et ühe aine mõju teisele sõltub igaühe sisemisest loomusest, täpsemalt omadusest, mida me praegu nimetame “vibratsiooni sageduseks”. See tekst on osa kuulsast kompendiumist «Paljastatud Kabbala» Saksa heebreoloogia, filosoofia, müstika, luule ja alkeemia esindaja Christian Knorr von Rosenroth'i (1636-1689) teosest. 

 Raamat 5. - Somnium Scipionis. London, New York: Teosoofia Seltsi Kirjastus, 1894. “Scipio nägemus” Marcus Tullius Cicero poolt. Tõlge inglise keelde, millele on lisatud essee “Scipio nägemus kui müsteeriumi fragment” L.O. (Percy Bullock) poolt, “Pythagorase kuldsed mõned” A.E.A. (Coleman) poolt ja “Pythagorase sümbolid” S.A. (Westcott) poolt. «Scipio uni» (ladina keeles Somnium Scipionis) on Cicero teose «Riigist» kuues ja viimane raamat. See on kujuteldav unenägu Rooma sõjaväejuhist Scipio Aemilianusest, mis aset leidis kaks aastat enne Karthago hävitamist 146. aastal eKr tema juhtimisel.

Pärast Scripio unenäo vahetut kirjeldust, kus ta näeb ennast Aafrikas ja vestleb oma surnud adoptiivvanema Scipio Afrikaanlasega, kes ennustab talle tulevikku, järgneb traditsiooniline Pütagorase doktriini esitamine - sfääride harmoonia, mille juures kosmiline muusika projitseeritakse ka inimtegevusele.

Raamat 6. - Chaldaia Oraaklid Zoroastrale. London: Teosoofia Seltsi Kirjastus, 1895. Põhineb Thomas Taylori tõlkel. Toimetanud ja kohandanud Sapere Aude (Westcott), koos sissejuhatusega L.O. (Percy Bullock). «Chaldaia oraaklid» (kreeka keeles Τα των Χαλδαίων λόγια) - hilisemate autorite tsitaatide põhjal taastatud tekst 2. sajandi viimase veerandi. See pühitses platonismi keskmise platonismi traditsioonis. See sisaldab kogumikku heksametreid (umbes 350 rida kaasaegsete väljaannete järgi, jagatuna 190 fragmenti). Chaldaia oraaklite loomislugu põhineb Michaël Pselli kinnitusel, kes tuginenud Proclus'ele, kirjeldades Julianos Teurgose suhtlemist Platoni vaimuga, kelle vastuseid dešifreeris ja kommenteeris vaimude isa Julian Chaldaia. Oraaklite stiili on raske nimetada filosoofiliseks, see on saanud inspiratsiooni populaarsetest maagilistest praktikadest ja traditsioonilisest Pärsia mõistmisest. Alates Iamblicusest on «Chaldaia oraaklid» saanud üheks pühaks tekstiks platonistlike koolides. Chaldaia oraakleid on kommenteeritud ja tõlgendatud Iamblicuse, Theodore Asinise, Syrian, Damascius ja teiste poolt. Oraaklid avaldasid suurt mõju Proclus'e kirjutistele. Tema sõnul kirjutas ta ka kirjutise mitmete neoplastilise religioosse süsteemi oluliste aspektide kooskõla kohta - «Orpheuse, Pythagorase ja Platoni kooskõlastamine Chaldaia oraaklitega». 

Raamat 7. - Eufraat, ehk Ida veed: 1655. London; Benares: Teosoofia Seltsi Kirjastus; Madras, India: Teosoofia Kirjastus, 1896. Kommentaariga S.S.D.D. (Florence Farr). Alguses avaldatud Thomas Voga pseudonüümi all “Eugenius Filaletos”, 1655. aastal. Teos “Evphrates, or the Waters of the East: Being a short Discourse of that Secret Fountain, whose Water flows from Fire, and carries in it the Beams of the Sun and Moon” (“Eufraat, ehk Ida veed: lühike vestlus selle Salajase Allika üle, mille vesi voolab Tules ja kannab endas Päikese ja Kuu kiiri”) on viimane raamat, mille on kirjutanud 17. sajandi okultist ja alkeemik Thomas Vaughan (1621-1666). Alguses avaldatud pseudonüümi all Eugenius Filaletos 1655. aastal, leidis see teos uue publiku rosenkruutzer ringkondades 19. sajandel, kui William Wynn Westcott, Kuldse Ida Ülem Magus, avaldas selle teksti uuesti 1896. aastal S.S.D.D. õe kommentaariga. "Ma olen lugenud palju alkeemilisi traktate," kirjutab ta kommentaaris, "aga ei ole kohanud mitte ühtegi, mis oleks praktiseerivale alkeemikule kasulikum kui see." ("I have read many Alchemical Treatises, its annotator comments, but never one of less use to the practical Alchemist than this."). Mõte avanes, kui hakkasin seda traktatit lugema (kogumikus "Valguse Koht" on juba tõlgitud), ja tõepoolest, väga ähmane mõte. Kuid hilisemate lugejate jaoks seisnes teksti väärtus pigem hermetilise mõtte ajaloo mõistmises, mitte alkeemilistes soovitustes. Tähtis teos okultse filosoofia kohta nii 17. kui 19. sajande kontekstis, “Ida veed” eesmärk on paljastada mitte midagi muud kui kogu elu päritolu.