Tõmbe vikerkaar

Thomas Pynchon — koos Salingeriga, «suure ameerika erakuulisega», üks XX ja nüüd ka XXI sajandi maailma kirjanduse suurimaid kirjanikke, kes pärast esimesi avaldusi ühehäälset klassikuks tunnustatud Nabokovi, Joyce'i ja Borges'i tasemel. Tema «Tõmbe vikerkaar» — on peamine järelsõda romaan maailma kirjanduses, mis on omaks võtnud XX sajandi teise poole just nii, nagu Joyce'i «Uliss» haaras esimese. See on grandioosne postmodernistlik eepos ja põletav satiir, korrutatud farsiga tragöödia ja radikaalses antit sõjateates, kontrakultuuri piibel ja plahvatusohtlik segu irooniast ja vandenõuteooriatest; lõpuks, see on ainulaadne lugemiskogemus ja sürreaalne reisikiri läbi meie kollektiivse mineviku põrgu. Ilma «Tõmbe vikerkaareta» ei oleks ei Umberto Eco «Fuko pendlit» ega kogu kyberpunk koondatuna, ning isegi kaasaegse kirjanduse maastik oleks täiesti erinev. Peaaegu poole sajandi jooksul on selles raamatus igal päeval avanenud uusi tähendusi, kuid ainus õige tõlgendus jääb, õnneks, saavutatamatuks. Peamise Ameerika kirjandusauhinna — USA Rahvusliku Raamatupreemia, nominatsiooni kümnete teiste prestiižsete auhindade jaoks ning oma radikalismiga on tekitanud väärika žürii tagasiastumiste laviini, «Tõmbe vikerkaar» jääb väljapoole hindamisskaalat ja ajastust.