Nimetan end spiooniks

1999. aasta. Aleks on taas Aleksander Kopõlov, nüüd juba suure korteri, uue auto ja suvekoduga Saimaa ääres, ning valmis eritegevust ellu viima. Talle antakse ülesanded: osta väike erahotell, kus avada «Langue’s School» briti õpetajatega, arendada kultuurilisi ja meelelahutuslikke tegevusi, kaasates kuldset noorsoo, luua arvutileht, mille materjalid saadetakse talle, ning regulaarselt jagada Peterburi mõjukaidele agentidele nende «30 hõbekeed» ümbrikes. Ühel päeval helistab Aleksile Peeter Zatsepin omaenda isikus ja, nagu tavaliselt, teatab, et tema ema on elus (CIA-s tuntud kui Punane Lesk) ja ootab poega Küprosel. Koos töötavad nad välja peene operatsiooni Ameerika luure valeinformatsiooniks, mille eesmärk on surmavalt hirmutada Venemaa igavesi vaenlasi.