Kärbes

Romaan «Kärbes» inglise kirjaniku Ethel Lilian Voynich esmakordselt avaldati juunis 1897. aastal New Yorgis; kaks kuud hiljem ilmus see Londonis ja veel kuue kuu pärast Venemaal, olles esimene vene keeles tõlgitud teos. Raamat omandas koheselt populaarsuse: see avaldas miljonitele lugejatele muljet, mis ei kustunud ei aastate jooksul ega teiste muljete tõttu. Samas ei teadnud autorist endisest midagi; oma kodumaal E. L. Voynich oli unustatud, ei teadnud isegi, kas ta on elus.

1950. aastate alguses geeniuse kirjanik ja kirjandusteadlane Jevgenia Taratuta soovis leida oma lemmikromaani autorit: tema jaoks kartmatu Kärbes, kes kuni viimse hingetõmbeni säilitas truuduse oma veendumustele, oli samuti elukaaslane, toeks ja abiks rasketel päevadel. Otsis kaua – ja leidis! Kõik unustatud kirjanik elas New Yorgis väikeses korteris seitsmeteistkümnendal korrusel hallis, igavas majas, ta oli 92-aastane. Nii saabus E. L. Voynichile sügava vanaduse ajal teadmine oma maailmakuulsusest, millest ta ei olnud varem teadlik… Otsingute käigus õnnestus välja selgitada, miks inglise kirjaniku teos Itaalia revolutsionäärist leidis oma kodu Venemaal (fragment raamatust E. Taratuta «Kärbe jälgedes» on toodud käesolevas väljaandes).

1966. aastal, oktoobri revolutsiooni juubeliks, ilmus romaan «Kärbes» kingituseks väljaandena Savva Brodskõi illustratsioonidega. Valge köites, kõige alumises servas, märk-sümbol: kuulijälg ja veretilgad, mis «paistavad» esikaante vahelt välja. «„Kärbes“ — proosa, kus tõeliste kirgede intensiivsus mõnusalt sulandub salonitundega, — rääkis kunstnik. — Ma püüdsin seda vältida. Sissejuhatustes andsin sündmuste tausta, Kalabri maastikke, arhitektuurilist keskkonda. Ja lehekülgedel kujutasin peamisi konflikte nende teravas dünaamikas, rõhutades peategelase karm vaimne maailma, juhtides lugeja tähelepanu Kärbe veendumustele, mitte sentimentaalsele loole tema armastusest Gemma vastu».