Saksa barokkdramaturgia päritolu

Walter Benjamini raamat "Saksa barokkdramaturgia päritolu" (1928) ei saanud oma ajal teaduslikult tunnustatud doktoritööd ja on samas üks olulisimest esteetilisest-filosoofilisest kirjutisest möödunud sajandi jooksul. Siin avaldub täiel määral Benjamini loominguline eripära, mille Hanna Arendt nimetas "poeetiliseks mõtlemiseks". Benjamini käsitletavate nähtuste kompleks on palju laiem kui pealkirjas välja öeldud. Teda huvitab mitte XVII sajandi saksa dramaturgia sõna, vaid selle vaim. Barokk saksa filosoofi analüüsis osutub äkitselt mitte "aktuaalseks" kui kaasaegsuse peegliks, vaid üheks võimalikuks vastuseks - ja üllatavalt selge ja sügava - neile küsimustele, mis on tõusnud inimese ette, kes on kogenud ja jätkuvalt kogeb 20. sajandi traagilisi sündmusi.