Igavuse pruut

Kapella uppus valgetesse lilledesse. Seintest rippusid matuse pärjad. Põrandal olid laialipaisatud närtsinud roosid ja liiliad. Ja nagu mirage seina taustal, mustast poleeritud puidust aluseks. Ja sellel olev luukere pruudipühal valges kleidis, kaunistatud kuldsete ehtedega – kümned kettid, sõrmused, käevõrud, kellad luise käe peal… Kolju tühi silmadega… Kihar käes, lihast ilma. Esimesel hetkel, nähes seda kummalist kuju, mõtles politseikapten Jekaterina Petrovskaja: see on mingi trikk, etendus… Kuid siis haaras teda metsik ärevus. Pea hakkas ringi käima kuumuse, surnud lillede lõhna, kuuma vaha tõttu. Et mitte kukkuda, haaras ta uurija Strashilini käest kinni. Kuhu viis neid selline, näiliselt lihtne mõrvajuhtum pensionär Ilya Ufimtshevi? Mida juhtus vanamehe Ufimtshevi kodus, endise parteifunktsionäri, kes luges eluõhtul Piiblit ja suhtles lähima kloostri nunnadega?..