Meie elude kaja

Betty oli koos ema ja õega kaubanduskeskuses, kui tulistamine algas. Füüsiliselt nad ei kannatanud, kuid kogetu jättis igale jälje: jutukas õde tõmbus endasse, ja ema sukeldus nii sügavale relvade kontrolli tugevdamise võitlusesse, et Betty peaaegu ei näinud teda enam. Meeleheide vastuste leidmiseks piinavatele küsimustele viib Betty Michaeli juurde, tulistaja venna juurde. Kui ta sõbruneb temaga, siis ehk õpib ta märkama murettekitavaid signaale ja suudab ennetada traagilist sündmust - ning siis tunneb end lõpuks turvaliselt. Kuid lihtsaid vastuseid, mida ta nii tohutult ihkab, ei eksisteeri. Ja see tee näitab talle vaid seda, et kõik tema arusaamad endast ja maailmast võivad muutuda hetkega.