Käimiseks väikse poisi. 4 mitteväljamõeldud lugu

«Te peate käes ajamasina koos lisavalikutega. Räägin. Ma ei ole kunagi kirjutanud ei naistele, ei meestele, ei täiskasvanutele, ei lastele – ma olen alati kirjutanud enda jaoks. Lihtsalt seda raamatut kirjutasin ma enda jaoks, sellisena nagu ma olin lapsena. Minu õnnelikus Nõukogude lapsepõlves. Mälestades neid aastaid, mis nüüd näivad olevat hommikune mulje mingist imelise unest, mõtlen ma, mitu ma oleksin andnud, et tagasi minna ühte neist päevadest. Hind on teada. Just nii palju nagu ma olen valmis andma kolmekümne aasta pärast, et tagasi minna sellesse, tänasesse, päeva. Nii et miks maksta? Siin ta on – päev, milles ma kindlasti tahan olla, inimesed, tema soe, tema mured ja tema õnn. Kas see ei ole ime? Lihtsalt lapsena ma ei teadnud, et tahan tagasi, aga nüüd ma mõistan. Midagi on peas vanusega ilmunud. Ma ei maksa midagi! Lihtsalt täna ei maga pikalt ja proovin minna oma minevikku. Ja teid kutsun. Võib-olla mõistate te paremini seda aega ja meid, kes siis sündisime.» Sasha Tsypkin