Wagner

Wagneri geenius hõivab maailmamuusika pärandi seas ühe esimestest kohtadest ning tema looming moodustab terviku ajastu muusika ajaloos. Siiski ei vaibu vaidlused tema ümber siiani. Wagneri teosed tekitavad ühel puhul fanaatilist vaimustust, teisel juhul aga püsivat vastumeelsust. Saksimaa võimud jälitasid teda revolutsioonilise tegevuse tõttu, venelased tellisid temalt „Rahvushümni“. Ta sai tohutuid honorare ja oli patoloogiline võlgnik oma mõõdutunde kaotava luksuse armastuse tõttu. Komponeerija sõbrunes Venemaa revolutsionääri M. Bakunini, Baieri kuninga Ludwig II, filosoofide A. Schopenhauer ja F. Nietzschega ning suguluses F. Lisztiga. Paljudele kaasaegsetele oli Wagner „moraalituse kehastus“, perede murede hävitaja, kuid ta ise armastas siiralt ja leidis õnne perelises elus laste ja koerte keskel. Wagnerit peetakse natside ideoloogia esimeheks Kolmandas Reichis ja Hitleri lemmikkomponeerijaks. Ta rõhutas, et kunst peab moraalselt mõjutama publikut; tema süžeede tuumaks olid humanistlikud ideed, mis kohtusid vaid iidsetes müütides. Pärast tema surma muutus tema saatuse lugu ise müüdiks...