Kõrged seedrid. Romaan, jutustused, lood

Elu ei ole hoidnud romaani peategelast Kajimurat, erakordse jõu ja painutamatu iseloomuga inimest. Isast hüljatuna, kes põgenes välismaale, koges poiss palju kannatusi. Kuid raske lapsepõlv ei hävitanud temas seda head algust, mis aitas tal tõeliseks inimeseks saada. Kajimurati ja teiste selle jutu tegelaste mälestuste kaudu elavad taas sõjaaastate pildid, mil töös, fascismi vastu ühiselt võideldes, tugevnes rahvaste sõprus. Kajimurat mõtles iga viiekümne õue peale ja arvutas, et aulist on lahkunud sada kakskümmend džigiti. «Milline oleks aul, kui kõik nad oleksid naasnud elusalt ja terveid! – mõtles Kajimurat. – Mitte aul, vaid terve riik!» Kuid poole neist on juba kohale jõudnud matuste teated; dzhigiti hukkusid lahinguväljal, on ka neid, kes on kadunud teadmata kadunuks… Kui palju naaseb kodu terveneda ja puutumatuna, millistesse majadesse siseneb õnn, kui paljude naiste silmis süttib valgus?.. Paljusid kodusid on jäänud tühjaks… Ei ole enam kõiki vana Jussupi nelja poega, tema veretuks venna ja kahe Trofimi pojaga, Šamšinuri abikaasaga…
Õnnetu naine – töötab kümnete eest, teadmata, et ees ootab lesepõlv…