Bublik-tantsulik

Elas-oli üks vann. Selle nimi oli Dušička. Dušička peres oli ema, isa ja poiss Iljuša. Iljuša unistas saada mereteeks, kuid samas ei sallinud ta end pestagi. Iljuša ema mõtles välja kõikvõimalikke viise, et meelitada poega vanni, kuid kõik oli asjata. Ühel päeval tõi ta poest vanni vahtu. Pudelil oli kirjutatud "Küsimus", kuid ema ei pööranud sellele tähelepanu - kes teab, mida etikettidel kirjutatakse.

Sel päeval tuli Iljuša õuelt tagasi, olles must nagu sea ninasõõr, ja ema läks vanni vett valama. Pshhh! - rõõmsalt hakkas vesi voolama, vahustades erinevat värvi vahtu. Äkki tundis Dušička oma raskes malmist kehas harjumatut kergust ja... Ei, ta ei lendanud, lendamiseks oli ta veel liiga raske. Kuid ta nihkus paigalt. "Bublik-tantsulik! Kuidas vahvalt! Lähen jalutama," otsustas vann ja sammus kindlalt ukse poole.

Välistel oli lärmakas, teel sahmakaid ja uhkelt ujusid tohutud vannid numbritega. Jalatsipoes ostis Dušička endale jalgu kaks paari kingi ja veel kaks paari tossusid vahelduseks. Ja läks parki jalutama. Pargis müüdi magusat valget vahtu, mida müüja nimetas suhkrulooriks. Letis vahustas onu värvilist vahtu ja valas selle klaasidesse koos kõrtega. Dušička proovis seda kõike ja siis sõi ta kulinal maasikalimonaadi imeliku maitsega... ja lendas linna kohal. Mööda lendas helikopter, ja Dušička otsustas, et just see vahustab pilvise vahtu. Kui kogu gaas limonaadist välja tuli, maandus Dušička kohe oma sõiduki juurde. Kodus istus ta Iljuša enda juurde ja rääkis oma imekaunist jalutuskäigust. Sellest ajast alates armastas vann Dušička reisida, ja Iljuša - ujuda. Lõppude lõpuks ei avasta uusi maid, istudes kaldal!