Orbitaal

Romaanis, mis sai 2024. aastal Booker Prize'i laureaadiks, räägitakse ühest päevast Rahvusvahelises Kosmosejaamas. Kogu jutustuse vältel vaatame Maa peale astronaudide silmade kaudu. Nad jälgivad imelist vaatepilti, mis on meile kättesaamatu; märkavad tuttavaid kohti; kujutavad ette, millega nende lähedased parajasti ametis on; tunnevad kurbust, et nad ei saa olla nendega koos; muretsevad kaotuste pärast, mida ei saa enam heastada. Lugedes seda miniatuursed raamatut, mis on täis filosoofilist sisu ja sügavaid emotsioone, ei saa me mitte tunda kogu maailma väärtust ja iga elu ainulaadsust.

Samantha Harvey oma raamatus astus tahtmatult ennustaja rolli, pidades silmas mõningaid olulisi muutusi uue Ameerika kokkupandud Kuu programmi arhitektuuris, mis on seotud uute algatuste arenguga kosmosetehnika valdkonnas. Kuid veelgi väärtuslikum on see, et ta kaasas oma lugejad teekonda inimkonna koha mõistmiseks kosmoses, tehes seda realistlikult, selgelt ja pehmete fantastiliste võimalustega. Võib-olla on see see, mida me vajame, et suunata oma pilk tähtede poole, kaotamata sidet oma emaplaneediga.