Malarossiya muinasjutud

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli Klavdiia Vladimirovna Lukashevichi (1859–1931) nimi tuntud peaaegu kõigile Venemaa elanikele. Ta oli ainus lastekirjanik, kes populaarsuses konkureeris Lidia Tšarskaga, ületades oma rivaali viljakuses ja, nagu ütles Nikolai Tšehov, avaldas kaks korda rohkem, kui oleks pidanud. 1908. aastaks ületas tema teoste tiraaz poolteist miljonit eksemplari. Klavdiia Vladimirovna kirjutas peamiselt lastele (kuigi 1914. ja 1918. aastal avaldas ta kaks köidet mälestusi), tema sulest ilmusid jutustused, novellid, muinasjutud, näidendid laste- ja kooliteatrile, tuntud inimeste elulood, ta koostas lugemiseks kogumikke, kogumikke perekondlikeks ja koolipidudeks, pühendatud kirjanike juubelitele, ajaloolistele sündmustele, koostas hrestomaatiat jne. Klavdiia Vladimirovna oli paljude sel perioodil välja antud lasteajakirjade pidev kaastöötaja – "Laste lugemine", "Noor lugeja", "Mänguasi", "Pereõhtud", "Idud", "Allikas", "Sõbralik sõna", samuti "Börsi teadete" ja teiste ajakirjade pidev kaastöötaja. Suure populaarsuse nautis tema raamat "Aabits - s Seeder ja esimene lugemine koolile ja perele" ning jutukogumikud "Paljajalu meeskond", "Terakesed", "Malarossiya muinasjutud", "Muinasjutud kõige väiksematele lastele", autobiograafilised novellid "Minu armas lapsepõlv" ja "Elu elada – ei ole lihtne"; mõned tuntumad kirjaniku teosed olid jutustused "Linnupesa Agatja" ja "Aksjootka-lapsendaja".
Lisaks kirjanikutegevusele oli Klavdiia Vladimirovna praktiseeriv õpetaja, "Venemaa naiste vastastikuse heategevuse ühingu" liige, ning Esimese maailmasõja ajal hoolitses oma vahenditest vigastatutele mõeldud palati eest L. N. Tolstoi nimelises haiglas, korraldas sõdurite laste varjupaika. Septembris 1906. aastal sai Lukashevich suurt heliloojat ja pianist Dmitri Dmitrijevitš Shostakovitši, tema lapsendamema, ja osales aktiivselt tema elus. Nõukogude ajal vähenes Klavdiia Vladimirovna populaarsus peaaegu nullini, tema teosed tunnistati ajavaimu vastuolus olevaks; arvati, et ta idealiseeris tsaariaegset eluviisi, et tema teosed on üleliia romatiseeritud ja sentimentalistlikud.