Peaaegu õnnelikud naised

Kui sageli nooruses me kuulsime: „Õpi oma vigadest“. Kui sageli me täiskasvanuna ütlesime seda oma lastele. Kuigi, ilma eriliste lootusteta. Kõik teavad: teiste vigadest õppimine on võimatu. Kogemus tuleb alles siis, kui teed omad vead. Alja Dobrinin oli varakult orvuks jäänud. Tema vanaema Sofja Pavlovna, kes asendas talle nii ema kui isa ja teisi sugulasi, kaebas, et lapselaps kordab tema vigu. Kuid Alja, oma tulisuse, „õigsuse“, üllasuse tõttu, elas nii, nagu tema süda käskis. Just seetõttu tuli tal korduvalt läbi elada reetmine, pettumus, lootuste kokkuvarisemine. Kuid elus ei ole vigu vältida. Ja Alja, olles täiesti täiskasvanud, mõistab: peamine – tema elus oli armastus, tõeline, kõikine. Seega on ta peaaegu õnnelik naine. Sest täielikult õnnelik olla, ilmselt, ei ole võimalik.